Kunagi kuulsin ma jänti lugu kuuekümnendatest aastatest. Kingissepas toodetud „lekker“ ju paljudesse küladesse ei jõudnud ja suuremaks elektrifitseerimiseks läks siis, kui Saaremaa mandri elektrivõrguga ühendati kaablite abil. Et korraga läks vaja ebanormaalselt palju elektrikke, kes külades majadesse, lautadesse jne juhtmeid vedasid, siis sattus nende hulka üksjagu neid, kes ilmselt väga täpselt ei teadnud mida nad teevad. Ja juhtus ka nii, et kui oli pidulik hetk ja kolhoosiesimees pidulikult ja pasunakoori saatel rubilnikut keeras, süttisid lambid vaid ühes tares, teised kõik jäid pimedaks. Järgnes loomulikult vigade ja süüdlaste otsimine. Et polnud enam Stalini ajad, siis mahalaskmisteni õnneks ei jõutud.
Viiskümmend miljonit on suur raha, paraku mitte piisavalt suur ja me otsime praegu juurde. Aga – sama oluline on enne kui just mitte üheksa korda, siis ikkagi piisavalt mõõta: kuhu, kuidas ja kui palju et kui mitte kõik, siis võimalikult paljud tuled põlema jääks. Vähemasti sama oluline.