Mõni aeg tagasi mõtisklesin tänasest tähtpäevast ühe haruldase maakaardi ees. See kaart on hästi hoituna kolleegi Eerik-Niiles Krossi haruldaste kaartide kogus. Sellel kaardil on Eestimaa ja tükikene Venemaad, kesksel kohal Ingerimaa, Peipsitagune, Setumaa… Jah, just sellel kaardil vedasid 1920. aasta alguses oma käega pliiatsijooni kahe värske naabri, Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa delegatsioonide juhid Jaan Poska ja Adolf Joffe. – – – Meie, eestlaste – ja sealhulgas ka saarlaste – tegelik iseseisva rahvana ja riigina olemine saigi alguse 103 aastat tagasi. 2 aastat varem kuulutati iseseisev riik küll välja, kuid tegelik vabadus ja riigi piirid tuli Vabadussõjas kätte võidelda. Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust.– – – Jaan Poska elukaar katkes vaid loetud päevad pärast Tartu rahulepingu sõlmimist justkui oleks mees oma elutöö teinud.
Ukraina võitleb oma iseolemise eest ja samas ka meie omariikluse säilimise nimel. On ju selge, et juhul kui Venemaa võidab Ukrainas, siis oht, et meie oleme järgmised on vägagi kõrge. Seega on meie kõigi meie igapäevane kohus anda endast parim, et lõppeks sõda Euroopas ja püsiks meie iseolemine.