Ma tegin eile väikese sotsioloogilise uurimuse. Ja nimelt – ma küsisin tuttavatelt, kas nad mäletavad, kus nad olid ja mida tegid, kui tuli uudis, et Ott Tänakust sai WRC maailmameister. Enamasti mäletati. Nagu ma muidugi ka eeldasin. Sest sedasorti sündmused on meile olulised ja tõenäoliselt seda olulisemad, et me võime olla küll suured vaimult, aga rahvaarvuga on nagu on ja tendents on teadagi milline. Loodetavasti saame andeks, et saarlased läksid eriti õhku täis – näete, tuli kutt Kärlalt, pressis ennast läbi halli kivi (juhtus, et sõna otseses mõttes) ja tegi lõpuks kõigile tuule alla.
Mida keerulisemad on ajad, seda rohkem on meile selliseid hetki vaja, mil on uhke olla eestlane.
Sellest kõigest mõtlesin ma, lugedes viimaseid uudiseid Paul Aroni ja kaitseväe teenistuse teemal.
21.10 osundab Postimees:
KRA kutsealuste büroo juhataja Juhanson ütleb, et KRA eesmärk pole vastandada riigikaitset ega tippsporti, sest sportlased on riigile ja rahvale olulised. Samas nendib ta, et KRA ei saa sportlastele teha erandeid.
«Me ei saa vahvaid saavutusi kõrvutada ühiskondlike kokkulepete või kohustustega. Ühiskond, sealhulgas riigikaitse, toimib kõigi panuse ja ühise pingutusena,» lisab Juhanson.
Vormel 1 on maailma populaarseim mootorispordisari, seda nii ülemaailmse fännibaasi kui ka televaatajate arvu poolest – ligi miljard fänni.
Sõitjaid on 22 – iga planeedi 377 000 000 elaniku kohta üks.
„Vahva saavutus“ on loomulikult elegantne väljend reaalse võimaluse kohta vilgutada meie sinimustvalget regulaarselt miljardil ekraanil. Teisalt on KRA kutsealuste büroo juhataja Krista Juhanson ametnik, kes peabki lähtuma seadusest ja hetkel ei näe seadus ette erisusi selliste „vahvate saavutuste“ puhuks.
Probleem
Paul Aroni loos on samal ajal kaks põhimõtteliselt erinevat küsimust. Kas tema F1-karjääri säilitamiseks võiks otsida erilahendust? Minu meelest on see täiesti põhjendatud arutelu. Kas see õigustab kaks aastat tervisekontrolli kutsete eiramist? See on juba teine küsimus ning erandlik karjäär ei muuda seaduslikku kutset iseenesest vabatahtlikuks.
Kui riik otsustaks, et Paul Aroni võimalik Vormel 1 karjäär väärib ajapikendust, siis esiteks – mille alusel? Kes paneks paika need kriteeriumid, et jah, tegemist on “vahva saavutusega” ja ajapikenduse kaalumine on õigustatud. Teiseks – kes on see „riik“? Kes otsustab?
Lahendus
Kõige tugevama põhjendusega oleksid minu meelest olukorrad, kus korraga on täidetud kolm tingimust: noor on juba tõestanud oma erakordset taset, tema ees seisab konkreetne ja ajaliselt piiratud võimalus ning teenistuse edasilükkamata jätmine põhjustaks tõenäoliselt pöördumatu kaotuse.
Või peaks vastus endiselt kõigile olema, et väga vahva saavutus, aga nüüd on aeg kasarmusse minna?
Muidugi tuleb arvestada riigikaitse vajadustega. Aga need ei ole rahuajal ja sõjaajal ühesugused. 2026. aastal otsustati Eestis võtta ajateenistusse tavapärase umbes 4000 noore asemel kõigest 1200. Seda küll ühekordse ümberkorralduse tõttu, aga fakt jääb faktiks – riik teeb juba praegu valikuid, kes ja millal ajateenistusse läheb. Järelikult ei käi asi nii, et iga viimane kui üks kutsealune tuleb iga hinna eest otsekohe kasarmusse mahutada. Nii et vaevalt oleks mõne erakordse talendi ajapikenduse puhul meie suurimaks mureks tühjaks jäävad kasarmud.
Kardan, et siin mängib oma osa hoopis üks meile tuttav mõtteviis, mille kohaselt on õiglus see, kui kõigil on ühtviisi ebamugav. Kui mina pidin, siis pead sina ka. Ja kui mina oma unistust ellu viia ei saanud, siis miks peaks sinul paremini minema?
Aga võrdsus seaduse ees ei tähenda ometi seda, et erinevaid olukordi peab käsitlema täpselt ühtemoodi. Seadus näeb juba praegu ette ajapikendusi näiteks hariduse omandamiseks ja perekondlikel põhjustel. Järelikult on seadusandja tunnistanud, et elus on asjaolusid, mille puhul on mõistlik riigikaitsekohustuse täitmise aega muuta.
Miks ei võiks nende hulka kuuluda ka erakordne, rahvusvaheliselt tõestatud anne?
Ma ei taha siin õigustada Paul Aroni varasemat tervisekontrolli kutsete eiramist. See on omaette küsimus ning seaduslikke kutseid tuleb täita. Küll aga ei tohiks Aroni ja Kaitseressursside Ameti vaheline vaidlus varjutada palju olulisemat küsimust – mida peaks Eesti riik tegema siis, kui meie niigi väikesest rahvast kerkib esile keegi, kellel on reaalne võimalus jõuda maailma absoluutsesse tippu?
Kas meie esimene reaktsioon peaks olema otsida seadusest paragrahvi, mis võimaldab talle ei öelda? Või võiksime vähemalt kaaluda, kuidas aidata tal see võimalus ära kasutada, kahjustamata sealjuures riigikaitset?
Mõistan väga hästi, et praegusel ajal ei saa riigikaitset võtta kergekäeliselt. Meil on sõda siinsamas Euroopas ning keegi ei tea, mida homne toob. Aga just nimelt – me elame endiselt rahuajal. Ja rahuaja üks eeliseid peaks olema võimalus korraldada oma riigi asju mõistlikult, mitte nii, nagu oleks mobilisatsioon juba välja kuulutatud.
Sõja korral on olukord teine. Siis ei pruugi olla aega ega põhjust arutada, kas keegi jõuab olümpiamängudele, kontserdilavale või vormelirooli. Aga kuni me saame selliseid otsuseid rahulikult kaaluda, võiksime seda ka teha.
Lõppude lõpuks ei ole küsimus selles, kas Paul Aron on teistest Eesti noormeestest parem inimene. Loomulikult ei ole. Erilisem – ilmselt on, aga küsimus on selles, kas Eesti riik oskab ära tunda ja hoida midagi erakordset, kui see talle sülle kukub.
Ja võib-olla olekski nüüd seadusandjatel paras aeg see küsimus läbi mõelda. Mitte ainult Aroni pärast, vaid järgmiste Aronite, Tänakute, teadlaste, muusikute ja kõigi teiste pärast, kelle võimed võivad viia Eesti nime kohtadesse, kuhu meie riigi suurus ja rahvaarv meid tavaliselt ei vii.
Ma loodan väga, et kui Paul Aron ühel ilusal päeval F1 poodiumile tõuseb, mäletab Eesti rahvas, kus me olime ja mida tegime, kui see juhtus.
Seadusi saab muuta. Kaotatud võimalust enamasti mitte.