Raul Rosenberg juhtis Maaelu Edendamise Sihtasutust ligi kakskümmend aastat. 2021. aasta septembris pidas politsei ta kinni, esitati kahtlustus ja algas kriminaalmenetlus. Mees kaotas oma ametikoha. Rohkem kui kolm aastat hiljem lõpetas prokuratuur kriminaalasja. Süüdimõistvat kohtuotsust ei tulnud.
Nagu lehtedest lugeda oli, nõudis Rosenberg riigilt ligi 190 000 eurot hüvitist saamata jäänud töötasu ja pensionimaksete eest. Sai 212 eurot ja 61 senti. Kinnipidamise eest.
Tõsi, see pole kogu juriidiline pilt. Tallinna ringkonnakohus leidis, et Rosenbergi töölepingu lõpetas Maaelu Edendamise Sihtasutuse nõukogu omal algatusel päev enne seda, kui kohus ta ametist kõrvaldas. Seetõttu ei saa saamata jäänud palka nõuda prokuratuurilt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel. Nõue tuleks esitada tööandjale.
Juriidiliselt võib kõik olla korrektne. Aga proovime nüüd korraks mõelda inimese, mitte paragrahvide seisukohalt.
Kas keegi tõesti usub, et MESi nõukogu oleks 16. septembril 2021 Rosenbergi ametist vabastanud, kui politsei poleks teda eelmisel päeval kinni pidanud? Ma ei tea, mida nõukogu liikmed tol päeval mõtlesid, ja kohtulahendist ei saa teha järeldust, et nende otsus oli õigusvastane. Aga küsimus on ju täiesti õigustatud. Just seda küsib ka Rosenbergi advokaat Rene Varul.
Ühel päeval juhid sa kakskümmend aastat juhitud organisatsiooni, järgmisel päeval oled kahtlustatav. Kaamerad, uudised, avalikkuse tähelepanu. Sõbrad ja tuttavad hakkavad küsima, mis siis tegelikult juhtus. Osa neist ei küsi midagi, sest küllap on politseil ja prokuratuuril ikka mingi põhjus. Kus suitsu… ja need teised vanasõnad.
Ja kui mõne aasta pärast selgub, et süüdistusega edasi minna ei saa, on uudis juba märksa väiksem. Vahepeal kaotatud ametikoht, sissetulek ja maine sellest tagasi ei tule. Eriti kui oled jõudnud ikka, kus uut karjääri alustada pole enam kaugeltki sama lihtne kui kolmekümneselt.
Ma olen varem kirjutanud sellest, kui arusaamatult kaua võivad Eestis kesta isegi üsna lihtsad kriminaalmenetlused. Justiitsministrina lasin uurida juhtumeid, kus joobes autojuht oli kinni peetud, joove tuvastatud ja inimene ise teo üles tunnistanud. Ometi polnud kümnete juhtumite puhul ka aasta möödudes lõpliku lahenduseni jõutud.
Rosenbergi juhtum on muidugi võrratult keerulisem kui purjuspäi autojuhtimine. Tegemist oli koroonakriisi ajal antud laenudega, suurte summade ja hulga dokumentidega. Aga lubage ikkagi küsida – Mida tehti selle rohkem kui kolme aasta jooksul, mil Rosenberg oli kahtlustatav ja süüdistatav?
2023. aastal jõudis prokuratuuri koostatud süüdistusakt kohtusse. Tartu maakohus leidis selles nii olulisi puudusi, et saatis akti tagasi. Kohtu etteheited puudutasid muu hulgas seda, et süüdistusest polnud piisavalt selgelt aru saada, kes, mida ja millal tegi.
2025. aastal otsustas prokuratuur menetluse lõpetada. Prokuratuuri selgituse kohaselt mõjutasid otsust vahepeal muutunud kohtupraktika ning asjaolu, et MESi töökorralduslikud puudused ei tähendanud veel tahtlikku kuritegu. Samuti ei tuvastatud sihtasutusele rahalise kahju tekkimist.
Ma saan aru, et kohtupraktika areneb ja uurimise alguses ei pea kõik asjaolud teada olema. Selleks uurimist ju tehaksegi. Aga kui kohus on juba süüdistusakti oluliselt puudulikuks tunnistanud, siis millal on õige hetk endalt küsida, kas sellel kriminaalasjal üldse on perspektiivi?
Politseitöös õpetati mulle kunagi üsna lihtsat asja. Kuriteokoosseisul on neli tunnust: objekt, objektiivne külg, subjekt ja subjektiivne külg. Neid kõiki tuleb osata hinnata ning kuriteo tõendamiseks peab olema võimalik tõendada koosseisu vajalikud asjaolud.
See võib kõlada juristide jauramisena, aga tegelikult puudutab see meid kõiki. Mitte iga halb otsus ei ole kuritegu. Mitte iga seaduse või töökorra rikkumine ei tähenda kriminaalvastutust. Mõnikord on tegemist väärteoga, mõnikord distsiplinaarrikkumisega, mõnikord lihtsalt halva juhtimisega.
Miks kipume me eriti nn valgekraede juhtumite puhul nii kergesti liikuma otse kriminaalõiguse juurde? Kas tõesti on õigus neil, kes viitavad klassivihale? Ma ei julge väita, et seal selline element täieliselt puudub, aga ma arvan, et peamised põhjused on tänapäevases protseduurikas.
Oma politseikarjääri algusest mäletan süsteemi, kus enne kriminaalasja algatamist tuli kümne päeva jooksul koguda ja hinnata esialgset materjali ning otsust põhjendada. Ma ei taha sellega öelda, et nõukogude õiguskord oli parem. Kaugel sellest. Kuid uurimispraktikate võrdlemine ei tähenda veel igatsust toonase riigikorra järele.
Tänapäeval alustatakse kriminaalmenetlust esimese menetlustoiminguga, kui selleks on seaduses ette nähtud ajend ja alus. Kuriteotunnuste ilmnemisel on uurimisasutusel ja prokuratuuril kohustus tegutseda. See on oluline põhimõte, sest vastasel juhul võiks menetlemine sõltuda ametniku suvast.
Ent kas kohustus menetlust alustada tähendab ka kohustust seda iga hinna eest jätkata?
Veelkord – ma olen seisukohal, et igas pikemaks venivas kriminaalasjas lihtsalt peaks saabuma hetk, mil menetlejad istuvad maha ja küsivad endalt ausalt: mida me juba teame, milliseid tõendeid on veel võimalik saada ja kas meil on põhjendatud väljavaade süüdistust kohtus tõendada?
Kui on, tuleb menetlusega edasi minna. Kui ei ole, tuleb osata see lõpetada. Vajadusel lahendada võimalik õigusrikkumine mõnes muus menetluses. See ei tohiks olla häbiasi ja sellel pole mingit pistmist mundriauga. Uskuge, kohtus pihuks ja põrmuks lastud süüdistused jätavad reväärile palju suuremad ja kangekaelsemad plekid.
Point on siis milles? Aga selles, et kui kriminaalasi on alanud suure tähelepanuga, politsei ja prokuratuur on avalikkusele teatanud tõsistest kahtlustustest ning inimene on oma ametist ilma jäänud, siis kui lihtne on menetlejatel öelda, et meie esialgne hinnang ei pidanud paika?
Kas organisatsioonis peetakse sellist otsust professionaalsuseks või läbikukkumiseks?
Ma ei väida, et Rosenbergi asja menetlejad tegutsesid kättemaksust. Aga ma tean, et üheski organisatsioonis ei ole oma eksimuse tunnistamine iseenesestmõistetav. Eriti kui eksimus on juba avalikuks saanud. Prokuratuur peab olema sõltumatu. Olen seda põhimõtet kaitsnud nii siseministri kui ka justiitsministrina. Aga sõltumatus ei saa tähendada seda, et organisatsiooni juhtimiskultuuri, otsuste kvaliteedi või menetluste põhjendatud kestuse kohta ei tohiks küsimusi esitada.
Vandeadvokaat Oliver Nääs on Eesti Advokatuurile antud intervjuus juhtinud tähelepanu sellele, et meie õiguskaitsesüsteemis puudub vabandamise kultuur. Kui riik on inimest alusetult süüdistanud, jäävad väga suur osa tagajärgedest inimese enda kanda. Advokaat Paul Keres on omakorda kritiseerinud ebamõistlikult pikaks veninud kriminaalmenetlusi.
Küsimus on selles, millist suhet me riigi ja inimese vahel normaalseks peame.
Muidugi peab kodanik taluma mõistlikus ulatuses kriminaalmenetlusega kaasnevaid ebamugavusi. Kuritegusid tuleb uurida ja süüdlasi karistada. Ka majanduskuritegusid, ametiseisundi kuritarvitamist ja korruptsiooni. Ma olen suure osa oma tööelust pühendanud just sellele, et seadus kehtiks ja seda täidetaks.
Aga kas talumiskohustus võib olla piiramatu? Kas kolm aastat on normaalne? Viis? Kümme? Kas inimesel, kelle suhtes menetlus lõpetatakse, tuleb lihtsalt leppida sellega, et tema senine elu on vahepeal laiali lagunenud? Ja kas riik saab vastutusest vabaneda pelgalt seetõttu, et inimese töölepingu lõpetas keegi teine?
Rosenbergi asjas on kohtud öelnud, et selle konkreetse palgakahju eest ei vastuta riik taotletud seaduse alusel. Nad ei ole sellega otsustanud, et inimene ei kandnud kahju või et tema töökaotusel polnud kriminaalmenetlusega mingit seost.
See vahe on oluline.
Ilmselgelt on aeg üle vaadata, kas meie kahju hüvitamise kord vastab tegelikule elule. Sest kriminaalmenetluse tagajärjed ei piirdu kinnipidamiskambri, arestitud vara või advokaadiarvega. Menetluse tõttu võib kaduda töö, laguneda ettevõte või lõppeda karjäär. Neid kaotusi pole alati võimalik hiljem rahas mõõta ega rahaga parandada.
Ma ei taha, et Eesti õigussüsteem muutuks kättemaksukontoriks. Kriminaalmenetlus ei tohi olla karistus omaette. Karistuse määramiseks on meil kohtud. Ja kui kohtuni jõudnud süüdistus ei pea vastu või menetlus lõpetatakse, peab riik suutma ausalt hinnata ka seda, mida ta on inimesele teinud.
Sest kui riik ei oska õigel ajal lõpetada, ei oska tunnistada oma eksimusi ega võta vastutust nende tagajärgede eest, siis mille poolest erineb see inimese jaoks kättemaksust?